Täiega ärritab, et aastatuhandel on vabas Eestis sündinud noori, kes ei oska minult riigikeeles suitsu küsida, kui Majaka kandis koera jalutan.
Raevu ajab putinism, mida mõned Eesti elanikud sotsiaalmeedias levitavad samal ajal, kui Ukraina rahvas kannatab kolmandat aastat Venemaa terroristliku sõja raketirahe all. Miks peaks minu kodulinnas häält omama umbkeelsed, kes pole mitmekümne aastaga suutnud keeltki ära õppida, rääkimata midagi meie ühiskonna või kultuuri hoomamisest? Ärritus, raev ja muud teravad emotsioonid on head abimehed poliitilisel polariseerimisel toetuse võitmiseks – näiteks kord-paar aastas monumendisõdade üles korjamiseks. Kindlasti on sellised emotsioonid saatanast, kui tuleb otsustada niivõrd põhimõtteliste ja kaugeleulatuvate tagajärgedega küsimustes, nagu seda on valimisõigus. Peame eristama kahte küsimust. Esiteks: kas me tunneme, et Eestis peaks mittekodanikel olema valimisõigus? Teine küsimus on: kas mittekodanikelt valimisõiguse võtmisest saadav kasu oleks suurem kui sellega kaasnevad riskid, kas see muudaks Eesti elu paremaks? Emotsioonide asemel tuleb keskenduda teisele küsimusele. Eestis jagub vene keelega elanikkond suuresti kolmeks, kus kolmandik on täielikult integreerunud, kolmandik on Eesti suhtes mõõdukalt positiivselt meelestatud ning kolmandik on passiivne mass, kus on omakorda väike fragment putiniste. Ja need osakaalud on vene emakeelega elanikkonnas samad – vaatleme siis eraldi vene emakeelega Eesti kodanikke või mittekodanikke (hall pass, Vene Föderatsiooni pass). Laias laastus kinnitavad sellist meelestatuse jaotumist mitmed uuringud läbi aastate, aga omamoodi kinnitusena võib vaadelda ka viimaste Venemaa presidendivalimiste kulgu Eestis – aga läbi numbrite, mitte emotsioonide. Kas painutame oma väärtusruumi tagasi itta? Venemaa niinimetatud presidendivalimiste ajal käis Eesti meediast läbi, et üle 90% Eestis hääletanud Vene kodaniku valisid Putinit. See number võib olla täiesti õige, aga – Eestis elab kokku umbes 83 tuhat vene kodanikku. Putini „ümbervalimistel“ hääletas VF Tallinna saatkonnas või Ivangorodis meie politsei hinnangul kokku pisut üle 2000 siinse Vene kodaniku. 2018. aastal oli see number 28 tuhat. Mitte valimine on samamoodi meelsuse näitaja. Kui lähtume sellest, et 83 tuhandest paartuhat käis Putinit valimas ja oletame, et lisaks mõned jäid seekord koju, võib omakorda jääda oletuse juurde, et umbkaudu 10-20% siinsetest Vene kodanikest on paadunud putinistid. Nüüd peaksimegi endalt kodanikena küsima: kas Eesti on riik, kus põlisrahvas peab põhjendatuks ühe rahvusvähemuse kollektiivset karistamist põhjusel, et umbkaudu 10-20% nende inimeste meelsus pole meile vastuvõetav? Moraalne küsimus, et kui võitlesime endale riigi, mis austaks demokraatiat ja inimeste õigusi – kas soovime nõnda seda riiki moraali ja väärtusruumi mõttes tagasi itta painutada? Aga tühja sest moraalist. Küsime parem, mis oleks valimisõiguse piiramise laiem praktiline tagajärg meie ühiskonnale. Aimu annavad kõigest enam kui aasta tagasi toimunud riigikogu valimised, kus Ida-Virumaal läks kolmandik häältest Stalnuhhinile ja teistele venemeelsetele. Ja need olid ju ainult kodanikud, kes said hääletada. Seega 2/3 Ida-Virumaa valijatest olgugi, et meist erineva emakeele ja kultuurilise kuuluvusega, ikkagi pisut hoomab riiki ja väärtusruumi, kus nad elavad. Venekeelse elanikkonna suhtumist sellesse riiki ja väärtusruumi muudaks oluliselt Eesti Vabariigi otsus, millega teatud konkreetsete riikide kodanikel ja rahvusel poleks enam õigust Eesti poliitilises elus osaleda. See muudaks meelsust terves vene päritolu elanikkonnas sõltumata sellest, kas neil on Eesti kodakondsus või mitte. Pass ei võrdu identiteediga – tunne, et sinu rahvuskaaslasi, sõpru, vanemaid ja sugulasi alandatakse sisuliselt teisejärguliseks elanikeks, mõjub ebaõiglaselt ja ülekohtuselt. Sellest loogikast lähtuvalt võib olla kindel, et isegi kui valimisõiguse võtmine peaks enne järgmisi kohalikke valimisi läbi minema, saavad venemeelsed jõud Ida-Virumaal ka lõviosa ülejäänud 2/3 häältest, mis viimastel riigikogu valimistel veel eestimeelsetele erakondadele jäid. Eesti oma mini-Donetsk või säästu-Luhansk Nagu võime kindlad olla, et samu venemeelseid jõude asuvad toetama idanaabri eriteenistused sõnumite võimendamise ja infooperatsioonidega veebiruumis. Selline mõjutustegevus on neile köki-möki ning põhiseadusliku valimisõiguse piiramine rahvuse ja kodakondsuse põhiselt oleks just selline hea võimalus. Kusjuures vaadates monitooringuid Venemaa riigimeedia ja Vene eriteenistusest läbi imbunud sotsmeediakanalite inforuumist, teeb mind suhteline vaikus valimisõiguse teemal väga murelikuks. Sellistel puhkudel tavapärast mastaapset natsisüüdistuste kampaaniat asendab äraoot