Eveliis Padar, sotsiloog ja peatselt 2 lapse ema kirjutab Tartu Postimehes, kuidas uue peretoetuse näol on tegemist kehvasti sihitud rahaga sündide ostmise sooviga ning kuidas tegelikult vajab Eesti hoopis läbimõeldud ja stabiilset lapse- ja perekeskset poliitikat, mis oleks suunatud juba olemasolevate laste ja lastega perede heaolu parandamisele.

Äsja avalikustati 2022. aasta sündide arv Eestis, mis on viimase 100 aasta madalaim. Isegi muidu rahulikes poliitikaaruteludes oli selle järel tajuda ärevuse tõusu ja väljasuremispaanikat, mis on drastilist kõverat vaadates tõesti mõnevõrra mõistetav. Käesoleva looga juhin ent tähelepanu paarile nüansile, mida taolise statistika vaatlemise juures on oluline arvesse võtta. Uudis selle kohta, et inimkond ületas 8 miljardi piiri leidis alles hiljaaegu laialdaselt kajastamist. Nagu leidis uudis ka 3 miljardi ületamisest 1960ndal aastal. Rootsi akadeemik, statistik ja andmeteadlane Hans Gosling on välja toonud, et rahvastiku kasv peaks järgmise saja aasta jooksul jõudma umbes 11 miljardi piirini, kuna maailma tervisenäitajad ühtlustuvad. Eesti ei ulbi üksiku saarena tühjuses, vaid on tihedalt seotud kõikide maailma kriiside, rahvastikumustrite, ressursside ja paraku ka majanduslike ja poliitiliste tõmblustega. Inimeste juurde “tootmine” ei tohi olla selles reaalsuses omaette eesmärk, sest praegused rahvastikutrendid on piisavalt tugevad, et aastaks 2100 on lääneriikides niikuinii vaid ~10% maailma rahvastikust. Meie laste lapsed hakkavad elama sootuks teistsuguses maailmas. Eestlus ei ole bioloogiline või geneetiline, vaid kultuuriline nähtus Pean vajalikuks rõhutada ka seda, et  eestlus ei ole bioloogiline või geneetiline, vaid kultuuriline nähtus, rahvuskeha taastootmise libedale teele ei tahaks kedagi suunata, pigem tuleb meil üheskoos mõelda, kuidas jääda ellu kobarkriiside maailmas ja toetada eestlust selle kõikides vormides – nii üle maailma elavates diasporaades, eesti keele teise (või kes teab mitmenda) keelena omandanud kaasmaalastes, aga ennekõike just nendes noortes inimestes, kes on sündinud siinsesse keele ja kultuuriruumi. Millised väärtused ja hoiakud ning ootused me neile kaasavaraks anname. Siinkohal tasuks tõesti poliitikakujundajatele südamele panna, et rahvaarvule rõhumise asemel tasub mõelda pigem kvaliteedile – milline on meie inimeste elukvaliteet, kui õnnelikud nad on, kas nad saavad hakkama, kas nad virelevad või on neil ressursse (nii aega, haridust kui ka raha), et ühiskonda ka midagi tagasi anda. 50 aasta pärast on võrdlemisi väheoluline see, kas eestlasi kõnnib planeedil Maa ringi 1,2 või 1,4 miljonit, küll aga peavad meie lapsed ja lapselapsed suure tõenäosusega silmitsi seisma vägagi valusate keskkonnaküsimustega. Julgen ka nii palju ennustada, et inimesed, kes on oma kõige vastuvõtlikumas eas  ilma jäetud väärikast elukeskkonnast, haridusest ja turvatundest, ei leia endas ka suurt sisemist motivatsiooni elus hoida demokraatiat või (rahvus)kultuuri. Mis toetab sündimust? Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene Margit Tiit on väga palju kirjutanud sellest, et sündimust toetab ühiskonna positiivne hoiak, lapsesõbralik ja turvaline keskkond ja kindlustunne tuleviku suhtes. Ta on ka välja toonud, et perepoliitika arenenud riikides jaguneb kaheks: pronatalistlik perepoliitika, mille eesmärk on suurendada sündimust (ja mille ilmekaks näiteks on ka hiljuti kehtima hakanud peretoetused), ning oluliselt tõhusamaks peetav lapse- ja perekeskne poliitika, mis on suunatud juba olemasolevate laste ja lastega perede heaolu parandamisele. Seejuures ei tekita kindlustunnet ega ka mitte tungi sünnitada peredele jagatavate eurode kogus, vaid ennekõike just otse lastele suunatud teenused ja soosivad ühiskondlikud hoiakud, mis peavad olema püsivad ja ühtlased. Lastele suunatud teenuste all peetakse silmas näiteks tasuta lasteaia- või -hoiukohti, tasuta kvaliteetset toitu kõigis kooliastmeis (vajadusel ka koolivaheajal või pikapäevarühmades), huviharidust, laste- ja noortekeskuseid jms. Hoiakute all jällegi seda, millised võimalused on loodud ja kuidas suhtutakse töötavatesse emadesse, avalikku imetamisse, lastesse kultuuriüritustel ja avalikus ruumis jne. Lapsesõbralik ühiskond ei teki päevapealt, aga selle kujundamine algab lapse kasvatamise ja lapsega ühiskonnaelus osalemise hõlbustamisest. Nii lapsega liikumine kui ka lapse kõrvalt tööl käimine peavad olema nähtavalt toetatud. Meile meeldib küll mõelda, et Tartu on progressiivne linn, ent Tartu linnavalitsuse üheski vetsus nt pole mähkimislauda. Eestis on olnud üpris nirud tingimused laste kõrvalt tööl ja koolis käimiseks – tasuta lastehoide ei ole ja isegi uus lapsetoetus ei kata enamike omanike pakutavat hoiuteenust. Vaesuses elavad