Inimtekkelised kliimamuutused on teaduslik fakt.

Inimese tegevuse tulemusena on kliimat soojendavate kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris kasvanud kõrgemale, kui ta on olnud kunagi varem viimase 800000 aasta jooksul, ja see kontsentratsioon jätkuvasti kasvab, kirjutab sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski EPLi arvamusküljel. 

Kliimakriis on tegelikul eksistentsiaalne küsimus ja mitte üks poliitiline teema teiste seas. Kogu looduslik mitmekesisus, aga ka inimühiskond on saanud tuhandete aastat jooksul areneda ja püsida tänu erakordselt stabiilsele kliimale. See tasakaal on nüüd meie tegevuse tulemusena paigast ära, ohustades nii loodust kui ka meie kõigi heaolu. Seepärast on küündimatu ehitada võltsvastandusi keskkonnahoiu ja majandusarengu vahel.

Meil tuleb fundamentaalselt muuta seda, kuidas me ühiskondadena toimime, et päästa inimkonna majanduslikud, kultuurilised ja sotsiaalsed väärtused. Senisel kursil jätkates on kõik ohus. Seega me ei tohiks otsida tasakaalu tänase majandusmudeli ja kliimakriisi leevendamiseks vajalike sammude vahel, vaid peaksime oma ühiskonnakorralduse ja majanduse kohandama kiiresti ümber lähtudes kliimakriisi lahendamise vajadustest. Loomulikult on see võimalik.

Kiiresti kokku pakkida

Jah, mitmed majandusharud, eeskätt fossiilkütuste äri, tuleb päris ruttu kokku pakkida. See on paratamatu vajadus. Aga uued lahendused energeetikas, transpordis, toidutootmises, tegelikult pea kõigus valdkondades avavad ka uusi majandus- ja tööhõivevõimalusi. Eesti peaks olema see riik, kes on selle üleminekuprotsessi esimeses, mitte viimases vagunis. Selle asemel, et otsida viise, kuidas jätkata veel mõni aasta põlevkivitööstuse keskkonda hävitavat agooniat, võiksime me otsekohe panustada alternatiividele, mis on majanduslikult positiivse mõjuga ja samal ajal hoiavad ära keskkonnakahju.

Globaalses kliimapoliitikas on ääretult oluline mõelda ja näha ette. Al Gore on kunagi 1990. aastatel – siis, kui Eestis teadsid kliima soojenemisest ainult üksikud – tabavalt öelnud, et selleks ajaks, kui kliimamuutuste mõju on mõõdetav, ei pruugi need muutused enam olla tagasipööratavad. See on reaalne raam, milles me opereerime. Me peame usaldama valdkonna parimat teadust ja selle alusel käituma. Käitumist tuleb muuta kohe täna – meil ei ole aega oodata 30 aastat.

Paraku on epideemia-aasta tekitanud siin globaalselt pigem pessimismi. Oleme näinud nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides, et valitsused ei suuda isegi kaks nädalat ette näha seda, et otsuste vastuvõtmisel või nende vastu võtmata jätmisel on ühiskondadele katastroofilised tagajärjed. Ja seda olukorras, kus prognoos peab vaatama tõesti vaid paari nädala taha. Aga nüüd on vaja, et me näeksime ette 30 aastat, 100 aastat. Kahtlematult on tegu ääretult suure ja raske väljakutsega, mille realiseerimiseks peame me kõik pingutama – poliitikud, teadlased, ühiskonnaelu tegelased ja loomulikult ka iga kodanik.

Ma natuke poleemiliselt, aga usun, et siiski asjakohaselt tahaksin juhtida tähelepanu ühele aspektile. Muidugi on oluline, mida meist igaüks teeb – kas tuleb tööle jalgrattaga või autoga, sõidab bussiga või käib jala, millisel viisil käitleb oma prügi ning kui tihti ja milliseid riideid ostab. Aga tegelikult on selles küsimuses isiklik vastutus teisejärguline.

Üksikisik ei vastuta

Suurimad kliimakriisi lahendamiseks vajalikud otsused on riikide ja riikide ühenduste teha. Üksikisik ei saa otsustada seda, millest toodetakse tema elektrit. Üksikisik ei saa otsustada, kas buss tema külasse sõidab või ei sõida, kas tal on autole alternatiivi või ei ole. Valdavalt ei saa me üksikisikutena otsustada ka selle üle, millisel viisil, kus ja millise keskkonnajalajäljega toodetakse meie toit ja kas selle jaoks on Amazonase vihmametsa maha võetud või ei ole. Need suured plokid kliimamuutuste vastases võitluses eeldavad riikidelt raamistikku, mille sees on kodanikel võimalik langetada õigeid tarbimisotsuseid.

See puudutab otseselt ka küsimust sotsiaalsest õiglusest. Kliimakriisi eest vastutavad ülekaalukalt kõige rikkamad rahvad ja kõige rikkamate rahvaste sees just kõige jõukamad elanikud. Just nende ökoloogiline jalajälg on kõige suurem. Suurem osa kliimakriisi mõjudest langeb aga nendele rahvastele, kes elavad vaesemates riikides, ning riikide sees inimestele, kelle toimetulek on kõige kehvem. Jõukamad leiavad kõige kauem selle koha planeedil, kuhu põgeneda talumatu kuumuse või tõusva veetaseme eest. Enamikul inimkonnast seda võimalust ei ole. See on veel üks põhjus, miks me vajame lahendusi, mis töötavad kõigi jaoks, mitte ei veereta vastutust üksikisiku kaela

Küll on kodanikul ühes asjas primaarne roll kliimakriisi lahendamisel – see on nõudlikkus enda valitud poliitikute ja riigijuhtide suhtes, et nad teeksid adekvaatseid otsuseid. Ma olen seda mõtestanud nii, et kui minu vanemate põlvkonna ja minu vanavanemate põlvkonna, seda nii Eestis, Euroopas kui kogu maailmas, jaoks oli tavapärane looduse vallutamise mudel, kus loodust püüti maksimaalselt iseenda käe järgi kujundada ja võimalikult efektiivselt ressurssi kätte saada, siis tänaseks on need teod ja otsused viinud meid kliimakriisi. Senisel viisil enam jätkata ei saa.

Uus põlvkond

Minu põlvkonnast, rääkimata minu laste põlvkonnast, peab saama looduse taastamise põlvkond. Uutel põlvkondadel tuleb leida lahendusi, kuidas tekkinud kahju korvata ja kujundada ühiskondlik mudel ümber sellisel moel, et katastroofilisi kliimamuutuseid on võimalik ära hoida ja me saame edasi eksisteerida. See on hädavajadus, mitte üks valik teiste seas.

Eestil, Eesti inimestel ja Eesti riigil on moraalne vastutus seda teha. Nagu öeldud, inimese kohta oleme me ühed maailma suurimad saastajad. Me armastame endast mõelda kui loodussõbralikust rahvast, aga reaalsus on senini olnud paljuski teistsugune. Ma kindlasti toetan seda, et me võtaksime kliimapoliitikas suurema ambitsiooni, oleksime suunanäitajad ja eestvedajad nii riigi sees kui ka rahvusvaheliselt.

Kliimamuutused on üks neist teemadest, mille puhul vaatab järeltulev põlv tagasi ning küsib: kas siis, kui oli viimane aeg teha vajalikud otsused, et ära hoida katastroof, kas te tegite kõik, mis oli teie võimuses? Teeme nii, et see vastus oleks „jah.”

Jevgeni Ossinovski: auto ratta vastu vahetamine kliimat ei päästa

The post Jevgeni Ossinovski: auto ratta vastu vahetamine kliimat ei päästa appeared first on Sotsiaaldemokraadid.